Läbi

Ja nüüd ongi kõik see fun lõppenud. Viimane postitus tuleb lihtne ja konkreetne. Eesti esindus Ungaris on saabunud koju ja loodetavasti alaelaine enamus magab juba sügavat ja kosutavat und. Vaid õpetaja on see, kes Une-Matiga duelli peab ja blogi lõpetada proovib.
Nagu ma juba eile õhtul kirjutasin, siis olid meeleolud kõigil mitte just kõige paremad. Olles ise vaid tunnikese suikunud, alustasime teed kell kaheksa. Enne seda lapsed üles ja kõigile saatjatele head-aega kallid ning parimad soovid. Budapest-Helsingi oli isegi täitsa nauditav, seekord polnud Helsingis vaja väga kaua oodata ja nii me siis kell 6 juba Tallinnas olimegi. Küll kõrvad lukus ja mõnel süda paha, kuid õnnelikud selle üle, et koju jõudsime. Valla buss koos Kalevi ja Asseri emaga vastas ja kell veerand kümme Hummuli pind jalge all. Õpetajal läks küll muidugi natuke kauem, et koju jõuda, kuid siiski, mõtted veel Ungaris, kuid siin ma olen.
Raske on lahti lasta neist inimestest kellest oled hoolima hakanud. Ja kaks nädalat on piisav aeg, et sellised inimesed leida. Seda nii õpilaste kui õpetajate kui laagri juhendajate jaoks.
Seda lehvitavate käte merd oli lahkudes päris kurb vaadata. Kuid siinkohal pole midagi teha. Jääb vaid loota, et see pole viimane kord kui me neid inimesi kohtame. Ja ma usun, et mu lapsed on sellega nõus. 
Mul on südamest hea meel, et meie koolile selline võimalus anti, mul on hea meel, et meie rühmale selline võimalus anti ja mul on hea meel, et me seda väga nautisime. Ma tänan südamest USA saatkonda (Tiiut) kes selle võimalikuks tegi, lapsevanemaid kes mind toetasid ja usaldasid ning muidugi mu lapsi, kelleta poleks see laager olnud selline nagu ta oli. Aitähh kõigile kes kaasa aitasid. Pöidlat pihku, et see ei jääks viimaseks korraks.

On reede õhtu. Kell saab kohe üks. Lapsed magavad. Õpetajad, noh, nemad ei maga. Käes on viimane öö laagris. Kell pool kaksteist lahkus esimene grupp (Rumeenia), kell pool neli lähevad järgmised (Kosovo) ja siis kell 7.45 on käes meie kord. Ja nii see kõik lõpeb.
Vabandan, et eile ei kirjutanud. Neil viimastel päevadel pole õieti millekski aega olnud. Eilne päev möödus enamus ajast veepargis. Laagrist lahkusime umbes kell 10 ja tagasi tulime kella kuueseks õhtusöögiks. Niiet kõva pool päeva veepargis. Tätsa mõnus oli, vähemalt lapsed olid ok. Õpetaja muidugi liumägedele ei roninud ja pilte ei teinud ja selle asemel käis järves külmetamas ja luges raamatut. Päike paistis, tuult suurt polnud ja temperatuur oli ka päris kõrge. Ainus mis soovida jättis oli vee soojus, paar päeva olid jahedamad ilmad olnud, eks selle pärast. Kui tagasitulles õhtusöök söödud sai, siis toimus kohustuslik filmiõhtu. Filmi pealkirja mina ei mäleta. Mäletan vaid seda, et oli multikas ja seal oli mingi vanataat kes läks oma majaga lendama, sidudes selle külge hunniku õhupalle.
See selleks. Juba eile hakati vaikselt pakkima. Täna aga pakkisid kõik juba kõvasti rohkem. Hommikusöök söödud, oli õpetajatel viimane tunnike koos, lapsed tegid oma tegevusi ja siis pärast lõunasööki võis hakata oma asju koomale panema. Ja nii see päev õhtusse veereski. Pärast õhtusööki algas lõputseremoonia, kus igaüks sai endale tunnistuse laagri läbimise kohta ja seejärel väike slaidisõu ning siis disko. Oumaigaad mis selle slaidisõu ajal juhtus. Niikui tuled põlema pandi oli pool saali pisarates. Sealhulgas ka kamp "kõvasid" kutte. Mitte keegi ei taha koju minna ja kõik hakkavad kõiki igatsema. Meie omadel polnud väga vigagi. Kristin ja Krislin natuke vesistasid ja poisid ei teinud sedagi. Vähemalt mina ei näinud. Kuid Jaana-Liis, tema küll nuttis, ja sellepäraste, et ta ei taha koju minna ja kõike seda maha jätta. Kas kujutate ette, kui palju see neiu on muutunud. Ei ole enam meeles kojugi helistada. Homne hommik saab ilmselt ka vesine olema, kuid küll me sellest üle saame.
Kõige suurem mure on ikka pagasiga. Enne käisin kaalu peal, näitas sunnikas 27 kilo. Niiet võtsin kätte ja hakkasid laste kohvreid ära kasutama. Eks homme hommikul näis kas õnnestus "kaalust alla võtta".
Kuna aga aju sellise kelleaaja juures suurt enam ei tööta, siis ma selleks korraks lõpetakas. Eelviimaseks korraks. Sest homme me jõuame koju ja siis panen kirja viimase postituse.
Vabandan, et rohkem pilte pole, kuid midagi pole teha kui fotokat parasjagu käepärast ei ole.
Homme, homme lõpeb see kõik.
Seniks aga head ööd kõigile!

Kaheteistkümnes päev

Tervitused soojalt maalt. Kuigi nojah hetkel küll mitte nii soojalt maalt. Päevakava nägi ette, et hommikul lähme randa koristama ja pärast seda veeparki. Kahjuks mängis ilmataat vingerbussi ja hommik oli väga tuuline. Suisa lõdisema võttis. Niiet,  muudatused olid päevakorras. Jah, käisime randa koristamas. Sigaretikonid, plekkpurgid, salvrätikud ja mis kõik veel leidsid oma koha prügikotis. Iseenesest väga hull ei olnudki, neil kes koristasid rannaga paralleelset tänavat. Neil aga kes randa pidid koristama, neil nii ei vedanud. Tuul tahtis kondid ka naha seest välja puhuda. Niiet, nagu juba aru saate, siis mingist veepargist polnud siin juttugi. See asi muudeti ja kui nüüd ilmateade ei valeta, siis homme peaksime kõik minna saama. Elame näeme.
Rannast tagasi tulles  oli lõuna ja õpetajate infotund. Jälle hunnik raamatuid, pole muud kui võta ja vii koju. Püha jumal ma ei kujuta ette kui palju see mulle maksma läheb. Kuid eks kõik teavad neid õpetajad - kui tasuta saab, siis tasub kõik võtta. Ja tegu on väga heade ja kasulike raamatutega. Mure pagasi pärast kasvab iga päevaga. Ega laste kohvridki lõpmatuseni ei veni.
Infotund läbi, oli põhimõtteliselt vaba aeg. Kuna tänansesse õhtusse lükati ka talendiõhtu, siis said nii õpilased kui ka õpetajad piisavalt harjutada. Ojaa, kujutate juba ette jah. Õpilased esinesid, kes soovisid. Ja õpetajad esinesid ka, nemad suisa laulsid ja tantsisid ning oma etteaste viimase "Waka-waka" tantsuga oli terve saal pinkide peal püsti ja lindilt tulevat Shakirat polnud kuuldagi. Eks näis kas youtube läheb umbe või hakkavad väljapressimiskirjad ilmuma. Ei, lahe oli, võiks kasvõi veel teha.
Ja sellega meie päev ka lõppes. Loodetavasti tuli õpilastel hea uni ja homne veepargi ootus väga üleval ei hoia.
Kristini tervis on tunduvalt parem. Saab kõike kaasa teha ja kurk enam ei valuta. Mul on hea meel. Teistega midagi uut polegi. Eks me kõik ootame kojuminekut kaa. Kuid samas olen ma kindel, et lahkumine saab raske olema. Tuleb vist minna homme salvrätikuid ostma.
Mis siis muud kui järgmise korrani sõbrad.

Pilte tänasest

Tähtis onu meie eestlastega

Meie kamp

English Club number one - The Apple kids

Õpetajad üheksast riigist

Üheteistkümnes päev

Täna käis meil tähtis külaline. USA suursaadiku asetäitja Ungaris. Tema auks õpiti laule ja tantse ja eile õhtul saime kõik ühesugused t-särgid (seda ilmselt meie enda auks). Ühesõnaga suur poliitika.

Enne lõunat oli aga onkel läinud ja meie tavapärane töörütm taastus. Klubitund toimus tavapäraselt, nagu ikka kaks tundi. Meie rühm mõtles välja mõned etteasted teatud raamatu kirjeldamiseks ja enamus aega läks selle videosse võtmisele. Lastele meedis. Pärast seda läksid enamus laagrilisi ujuma, kuid meie eestlased suundusime poodlema. Viimane võimalus suveniire soetada (no ok, võibolla eelviimane). Läksime ühele väiksele turule. Midagi seal leidus kuid Valga turg annab ka suuremad mõõtmed välja. Ilmselt see polnud siis päris õige turg. Seal käisime ringi kuni õhtusöögini. Ja pärast seda tagasi laagrisse. Pärast õhtusööki toimusid tegevused eraldi rühmadele. Aeti üksteise rühmade lippe taga ja võeti sõjavange. Kõik muudkui tormasid ringi ja õpetajad harjutasid salaja talendiõhtuks.

Hommik oli Kristini jaoks valus ja taas käisime arsti juures. Sedapuhku sai ta uue rohu ja see tundub mõjuvat. Eks ta ise tahab homseks päevaks väga terveks saada, aga eks näis kas ta osaleb. Nimelt on plaanis hommikul minna natuke randa koristama ja pärast seda veeparki. Jaana-Liis käib juba ilma plaastrita ringi ja teised on ka veel täitsa lõhkumata.

Muidu oli ka tänane päev nagu ikka. Minu mure kasvab aga iga päevaga. Nimelt, mure kohvri raskuse pärast. Ma nüüd ei mäleta kas ma juba seda mainisin, aga õpetajatele anti siit suur kast tasuta raamatuid ja need on vaja kuidagi koju toimetada, lisaks veel kõik paberid ja suveniirid ja muu pudipadi. Tuleb vist hakata õpilaste kümnekiloseid kohvreid kurjalt ära asutama. Ja no muidugi lennukisõit, sellel põhjusel võiks ma siia kasvõi igaveseks jääda. Aga noh jah, ei saa hästi, kodus oodatakse juba pikisilmi.

Igatahes, on ka tänane päev läbi saamas. soovin kõigile head ööd ja kuulmiseni.

Pilte eilsest

Niimoodi käis filmimine

Meie laagri kasvatajad

Krslini rühma õpetajad

Jaana-Liisi suur sõber

Eilse õhtu suur zürii - pilte lastest pole, sest võitsin kõik videosse (Mikk mängis palmi, Asser turisti, Jaana-Liis vampiiri, Kristin oli Justin Biberi tantsija ja Krislin oli Käsna-Kalle)

Kümnes päev

Esmaspäev ja sugugi mitte sinine. Kodu-ootus muudkui kasvab, kuid samas kasvab ka mitte-ära-minemise soov. Vähemalt õpetajal. No ja Jaana-Liisilt küsisin ka, et kas ta tahab juba koju minna. See raputas peab. Müstikaa kuidas see neiu muutunud on. Kõik õpetajad muudkui kiidavad ja räägivad, et kui armas ta ikka on. Millegipärast küsiti ka täna minult vist juba viiendat korda, et kas ta on minu tütar. Eeemm, njahh, ju me siis näeme sarnased välja või ma ei tea.
Aga tagasi teemasse. Ka eile filmiti veel põhimõtteliselt terve päev. Kõigest siin toimuvast tehakse lühike filmiklipp, ilmselt reklaami jaoks. Ja meie omadest said "staaritseda" Kristin, Mikk ja Asser. Korralikke kubitunde ei toimunud. Tähendab, toimusid kuid need polnud korralikud. Mina pidin poole pealt üksi jääma, sest Emir oli ka kõva muuvistaar ja nii ma siis ise seal improviseerisin ning mõtlesin, et mul võiks Hummulis ka kaasõpetaja olla, täitsa mõnus on tunde anda kui sel ajal kui endal juhe kokku jookseb, on keegi kohe valmis selle lahti arutama. Aga see selleks. Kujutate ette lastele meeldis, nimelt sellepärast, et suurt midagi ei tehtudki.
Pärast lõunat ja klubitunde ei saanud randa ka minna, sest ilm otsustas külmaks ja tuuliseks sminna. Jäime hoopis laagrisse ja olime niisama (mängiti unot ja pesapalli). Varsti pärast õhtusööki hakkas saabuma minu arvates selle laagri kõige ägedam õhtu. Draamaõhtu. Ehk iga rühm sai endale vihjesõnad ja teatud rekvisiidid ja nii pidigi pooleteise tunniga kõva teatritüki kokku panema. Ou mai gaad kui ägedad need olid. Pisarad silmis ja kõhulihased valusad. Zürii koosnes õpetajatest ja no need õpetajad on küll ühed imeloomad. Kui hästi ikka Kosovo oskab Prantsusmaad mängida ja Sloveeni Venemaad ja Serbia mingit Havailast. Väga meelelahutuslik õhtu oli. Seda ei unusta niipea.
Ja pärast selle lõbu lõppu polnudki muud teha kui magama minna.
Väike mure on muidugi Kristiniga. Kurguvalu süvenes ja ega suurt rääkida ei saa, valutab. Homme käime uuesti arsti juures ja siis vaatab mis edasi saab. Ise ta väga kurb ei olegi, lihtsalt väga valus on.
Teistega on aga kõik korras. Kui see välja arvata, et Janna-Liis on oma varba kuskil lõhki löönud. Ja kui küsite kuidas siis ma ei teagi täpselt. Üks hetk oli kõik korras ja siis kui ma teda uuesti nägin siis kõndis teine mulle naerul näo ja plaastriga vastu. Muretseda ei ole põhjust, juba paraneb.
Mis siis muud kui homseni.

Pilte eilsest

Õpetaja katsejänes

Festivalil

Parim mis ma teha sain

Üheksas päev

Kauaoodatud pühapäev. Pole õpetajate tunde, pole klubi tunde, mitte midagi erilist pole ja seetõttu on suisa parim päev. Magada võisime kuni kella üheteistkümneni või kui tahtsime kell kaheksa hommikust süüa, siis võisime pärast tagasi voodisse ronida. Meie jätsime üksmeelselt hommikusöögi vahele. Kell üksteist algas see filmimine ja siis saime lõunale. Muidugi tegid ka õpetajad filmimeestele näidistunni, ilma etteteatamata, sassis soengu ja ilma meigita - juhuu. Pärast seda olid rühmadel erinevad tegevused (sealhulgas aaretejaht) ja õpetaja leidis lõpuks aega, et oma tume pesu ära pesta (hele istub siiamaani kausis :P). Ning ka siis kui ujuma mindi, ei jäänud kaamerad kaugele maha. Õhtusöök ja siis oli vaba aeg kuni festivalile minekuni. Läksime Eesti rühmaga koos ja kui kohale jõudsime, siis polnud muud kui ostlema minna. Üks suveniir sealt, teine veel kaugemalt  ja kotti läks ehk kolmaski. Poisid läksid omapead, tüdrukud omapead, kokkulepitud ajal saime taas kokku. Ja siis polnud muud kui ilutulestikku oodata. Ja ma ütleks, et oli mida oodata. Pauk paugu järel ja nõnda üle kümne minuti. Ilus oli, vähemalt minu arvates. Ja siis tagasi "koju". Kõik kukkusid niipea kui voodit nägid. Ka õpetajad ei jõudnud kauem üleval olla ja ühinesid magajatega (rohkem seda vist ei juhtu :). Kuidagi mõnusaks traditsiooniks on saanud, et õpsid istuvad õhtul koos õues ja räägivad ja mängivad kaarte ja lihtsalt on. Täitsa huvitav on kuulata lugusid Kosovost ja Serbiastja sellest, mis olukorrad seal küll on olnud - uskumatu milles kõiges küll Eestil on vedanud. Kõik õpetajad on nii erinevad kuid samas on see parim seltskond mida tahta võiks. Ma naudin seda meeletult.
Asseri "haavad" on paranenud. Mikk peab varsti juuksurisse minema. Jaana-Liis mängib õpetaja katsejänest (loe: ei mängi vaid ongi), Krislin on varsti täitsa neeger ja Kristin leidis turult oma lemmikpüksid (ma kujutan ette et ta vist magab ka nendega). :D Lisaks. Täna ilmnes Kristinil kurguvalu, mis sai peagi leevenduse. Käisime ka arstipunktis (see asub siin kohe ühes laagrimajas) ja sealt öeldi, et ei ole hullu midagi.
Õpetajal on endiselt jalad paistes, mis põhjusel, see vist jääbki teadmata. Kingad igatahes jalga ei lähe ja sääremarjad, neist me ei räägigi. Magada on palav, pärast lõunat näitas termomeeter varjus kolmkümmend neli kraadi ja päike praeb mõnuga.
Nüüd jääb vaid oodata uut nädalat, kojumineku kuupäev muudkui läheneb.
Ja seda me ka teeme, niiet järgmise korrani.

Pilte üleeilsest ehk lihtsalt polnud aega

Väike filmiõhtu

Lõkkeõhtul kükitasime koos

Mis lõkkeõhtu see ilma lauluta on

Pilte üleeilsest ehk miks leiutati internett kui seda pole siis kui vaja

Kauaoodatud kõhutäis

Tantsuhoos

Mitte nii suures tantsuhoos ja tüdrukud on vist kaamera vastu allergilised

Parim disko kus ma viimasel ajal viibunud olen

Kohe eriti suures tantsuhoos ja seda laagri direktoriga

Seitsmes ja kaheksas päev

Vabandan, et eile midagi ei kirjutanud ja teen seda täna, kuid mul oli hea vabandus - DISCO. :)
Eilne hommik kuni õhtusöögini välja oli sama mis iga päev. Vahetusid lihtsalt tegevused mida lapsed tegid sel ajal kui õpetajad olid oma tunnis ja menüü oli ka natuke teistsugune kuid üleüldse oli programm sama. Ei saa mainimata jätta, et eilne lõunasöök oli siiani parim mida me saanud olema - Riis, köögiviljad ja ülisuperhea kanasnitsel. Lõunasöögile järgnes õhtusööks (küll natuke hiljem) ja see oli sentsiatsioon - hamburger. Üllataval kombel mitte nii hea kui oodatud - sibulat oli liiga palju. Ja Asser ei saanud mainimata jätta, et see on tal teist korda elus kui ta hamburgerit lõpuni ei söönud. Tänanses lõunalauas oli tema teemaks arbuuside kasvatamine ja muret valmistas see, et ta küll kastab neid iga päev kuid nad ei taha kuidagi kasvama minna (teema oli nimelt selles, et ükspäev oli magustoiduks arbuus).
Aga tagasi eilse õhtu juurde. Disco. Ma poleks uskunud, et see kujuneb selliseks nagu ta kujunes. Seda heas mõttes. Esimene asi mida ma nägin oli Jaana-Liis, tantsimas, koos teiste tüdrukutega. Oh rõõmu. Teine asi mida ma märkasin oli üks poiss kes muudkui tiirutas ümber tantsijate ja tantsis, põhimõtteliselt terve õhtu - selle poisi nimi oli Asser. Tubli poiss. Pidas meie omadest kõige kauem vastu ja ei nurisenud kordagi. Mingi hetk olid ka teised tantsupõrandal. Kui üleüldse võtta siis meie maa oli muidugi kõige passivsem kuid seda ei saa meile pahaks panna - põhjamaa ikkagi. No muidugi kui õpetaja välja arvata. Peale Asseri oli tema ilmselt järgmise vastupidavusega. Ojaa, mõnus õhtu oli, väga mõnus oli koos teiste õpsidega koos hüpelda ja karelda. Ja päris hästi tuli välja. Lõpuks väsisid muidugi kõik ära kuid õnneks see trall lõppes ja kõik võisid magama minna. Ja seda nad ka tegid, minu omad vähemalt - kõik uinusid paugupealt. Tublid lapsed, minu omad on ikka kõige paremad. Ei ole nendega mingeid jamasid ja ei pea neid põõsast taga ajama, et kes kus kellega mida teeb (ptüi ptüi ptüi). Mina olen väga uhke. Lahe õhtu oli ja kõik olid rahul.

Hommikul mindi pärast hommikusööki randa mängima ja õpetajad said taas oma loengu. Homme ja ülehomme tullakse meid filmima, sellest laagrist tehakse mingisugune video ja meie omadest osaleb Mikk. Lõuna söödud, algasid taas klubitunnid. Minu ja Emiri rühm kuulutas, et tänane tund oli siiani kõige parem ja huvitavam. Jei, oleme väga rahul, koostöö sujub.
Pärast seda aga ujuma. Krislin ja Kristin jäid laagrisse. Krislin kaebas pea- ja kõhuvalu ja Kristini silmad kuivavad ja väsimus on peal. Esimesele andsin valuvaigistit, vaatame mis hiljem saab.
Täna on plaanis spagetid polgnese kastmega (õhtusöök) ja lõkkeõhtu (sellest homme täpsemalt).
Homme on pühapäev ja see tähendab, et võib magada üheteistkümneni või võib minna hommikul linna peale šoppama. Meie otsustasime ühehäälselt teki ja padja kasuks. Kuna homne päev pole eriti midagi, siis on kõik päris õnnelikud. Lõuna ajal on filmimine ja õhtul lähme pärast õhtusööki Balatonlelle festivalile. Soetame suveniire ja vaatame ilutulestikku.
Mis veel?! Kristine huulevill on küll valus, kuid paraneb mõnuga. Õpetajal on jalad natuke paistes ja kuskilt on välja ilmunud sääsed kes hammustavad väga valusalt - neid kohti ma sügan vist veel oktoobris ka. Muidu pole viga. Mõned asjad küll lastele ei meelde ja tunduvad igavad aga kõik päevad on tegevusi täis ja lastesse suhtutakse väga hästi. Maitse asi, tuleb leppida. Aga ma usun, et tänaseks on kõik, hiljem tõmban ka pildid arvutisse ja laen üles - luban!
Ahjaa, mis on see mis mulle siin kõige vähem meeldib. Suitsetamiskultuur on hämmastav. Õpetajad ei häbene sugugi õpilaste silma all sigaretti süüdata. Suitsunurgas laua taga istudes (mitte õpilased, vaid õpetajad) ei vaata keegi kuhu ta suitsu puhub ja kuhu tuhk kukub. Sellest, et keegi sigari kaugemale tõstab või suitsetamiseks eemale astub, võib vaid unistada. Kuid kuna kõik õpetajad on enamasti ikka koos, pean ka mina selle passiivse suitsetaja rolli üle võtma ja pealegi on need õpetajad väga mõnusad ja lahedad ja toredad, niiet tuleb välja kannatada. Aga kallid lapsevanemad, ärge muretsega, oma õpilased hoian ma sellest eemale kas või kopsuvähi hinnaga. Eesti on ikka selles suhtes väga mõnus.
Vot nii, nüüd tuleb minna pesu pesema, riided hakkavad otsa saama. Asser küll proovis mulle oma kolm särki kaela määrida kuid ta peab rohkem pinnima, et ma vedu võtaks. :)
Homme siis kirjutan taas ja seniks kõigile värsket õhku.

Pilte tänasest

Paadisõidu emotsioonid

Siuksega sõitsime

Turistid

Tyhany poolsaar Balatoni järves

Õpetaja lemmikpilt

Kuues päev

Tänane päev möödus vannis. Ei ma pole sassi läinud, ma räägin piltlikult. Hommikul oli pilvine ja märg kuid siiski otsustasime, et reisi Tihany poolsaarele ära ei jäta, kindlasti saab äge olema. Nüüd tagasi olles, mõtleme natuke teistmoodi. Nimelt, poolel teel praamini kõndides hakkas kallama. Mitte kõvasti, kuid piisavalt, et kiled peale panna ja muudkui nina otsast tilkasid pühkida. Pool tundi praamini kõndimist ja siis üllatusüllats, oodatud pooletunnise sõidu asemel loksusime kaks tundi. Paha ei hakanud, kuid ruumi oli suhteliselt vähe. Lastel hakkas igav ja olgem ausad, ega minagi eriti vaimustuses ei olnud. Lõpuks kohale jõudes püsis ilm sama. Väiksest sadamast läksime mäe otsas asuvasse keskusesse mingisuguse rong-lokomotiiviga. See oli päris lahe. Kõndides oleksime ilmselt otsad andnud. Ja siis kohustuslik pilt kiriku ees ning seejärel kõiksemees suveniirijahile. Kõikjal oli igasuguseid kujusid ja magneteid ja kilinaid ja kulinaid ja poodide ustel rippusid kuivatatud paprikad (viimasega tervitused Karlile). Saime üht ja saime teist ja saime ka kolmandat. Asser on üliõnnelik oma Thomas Mülleri-nimelise jalgpallisärgi üle ja istub siin minu kõrval ja ketrab muudkui, et ma selle ikka blogisse ka kirja paneks. Krislin tahab teada anda, et Mikk hakkas usklikuks - see tähendab ühte kaelaehet mille ta endale soetas. Aga ega ma eriti sellesse ei süvene, eks nad omavahel klaarivad, kes siis on usklik, kes mitte. Kristin annab edasi järgmise teate:"Tere emme." Ja Jaana-Liis ütles mulle just enne, et need õhtud siin lähevad järjest lahedamaks. Minul on selle üle ainult hea meel. :)
Üleüldse oli päev küll pikk kuid ühetaoline. Siis kui hakkasime Tihanyst tagasi tulema jäi sadu ka natuke väiksemaks - üllatus üllatus eksju. Ja siis veel väike kahetunnine loksumine ja võisime taas laagripaiga poole kõndida. Soojad ja mis tähtis, kuivad riided selga ning õhtusöögile. Nüüd istume siin ja ootame millal saaks hakata filmiõhtut pidama. Kavas on "Kuidas taltsutada lohet" kuid eks näis kas see nii ka läheb. Lapsed ütlevad kokkuvõttes, et oli küll mõtet reisil käia - inglise keele klubitunnid jäid ära. Ega minagi selle üle kurb ole.
Lisaks veel, Asseri "vigastus" juba paraneb (meik-up võib imet teha), Kristini külmavill enam nii valus pole kuid kogub suurust ja Krislini huuled hakkavad ka paranema. Mikk ja Jaana-Liis on ka ühes tükis. Õpetajal on selg kange ja jalad valusad kuid muidu on meil kõigil näod naerul ja nalja saab.
Kõigile lugejatele "Tsau". :)

Pilte eilsest

Randa ja KOHE vette

Need tulid ka suplema

Beach boys

Meigikunsti katsejanes

:)

Janes tegi sarvi

Viies päev

Täna postitan teksti õigeaegselt, loodame, et netihendus püsib.

Aga see selleks. Tänane päev ei erinenud eriliselt eelmistest. Hommikusöök, hommikuring, õpetajate infotund ja lapsed samal ajal endale meeldivaid tegevusi tegemas. Lõunaks oli ülimaitsev sealihašnitsel juurviljade ja kartuliga ja soovi korral tomatisupp. See maitses kõigile.

 Ja siis klubitunnid kus rääkisime inimõigustest ja moodustasime suure pusle. Peale seda mindi taas ujuma, sedapuhku veidi sügavamale – lapsed olid ülirõõmsad. Ega neid enne välja ei saanud kui kõik lõdisesid ja õpetaja lihtsalt tagant sundis. Kõhud tühjad kihutasime sööma ja pärast seda algas aaretejaht. Kristin sellest eriti vaimustuses ei olnud. Need rühmad mis neil on, võistlus käis nende vahel aga rühmaliikmed olid kõik käsipidi seotud, niiet seda raskes oli ülesandeid täita. Küll olevat tiritud kõvasti ja küll karjuti ja trügiti ja isegi meiki tehti mõnele väljavalitule (loe: Asserile sobis see väga hästi) Kuid üldkokkuvõttes jäid kõik rahule.

Ja kõik me ootame juba homset päeva mil lähme praamiga Balatonlellest Tihany poolsaarele. Seal on palju suveniiriostmisevõimalusi ja vaatamisväärsusi ja üleüldse mõnus olla. Nii et seal läheb ära terve päev. Asume teele kell üheksa ja tagasi tuleme õhtusöögiks.

Asseri silm on ok, lihtsalt väike verevalum. Kristin ärkas täna hommiku valusa külmavilliga ja Krsilin avastas, et tema huuled natukene lõhenevad. Ilmselt on asi suhteliselt kuivas kliimas. Ja täna oli taas meeletult palav ilm. Mingi hetk nägin minagi silme ees musti laike. Kuiv ja palav ja higine – sellega võiks siinset ilma kirjeldada. Õnneks ennustab ilmateade homseks natuke pilvisust, nii et loodetavasti on siis kergem olla.

Küsisin ka lastelt mida nad tahaksid, et ma blogisse kirjutan, aga nemad ei osanud suurt midagi öelda. Olid teised väsinud ja tahtsid magama. Lasin neil siis minna. Ning kuna eile öö polnud just eriti pikk, siis lähen ka mina magama ja postitan seekord natukene lühema ülevaate. Loodan, et keegi ei pahanda. 

Niiet, head ööd armas rahvas :)

Pilte eilsest

Neiud pärast suplust

Balaton

Noormehed pärast suplust

Sloveenia, Montenegro, Rumeenia, Leedu ja Eesti

Neljas päev

Tervist. Taaskord puudub Interneti ühendus ja see postitus on kirjutatud eile õhtul. 

Võikud ja helbed ja päev võis alata. Lõuna lõpuni kestis päev nii nagu ikka. Õpetajad olid oma tunnis ja lapsed tegid oma tegevusi. Kuid päev algas ka nii nagu veel kordagi polnud siin alanud – selge sinise taevaga, mitte ühtegi pilveribalat silmapiiril. Ja see tõotas head, see tõotas ujumist!!!

Lõunaks supp ja mingisugune hirsipuder ning algasid taas inglise keele klubide tunnid. Kaks tundi sai siukest teatrit tehtud, et õudne kohe – ja seda sõna otseses mõttes.  Lapsed näitlesid ja neile see meeldis. Ja nii kui see läbi sai, kõlas rõõmusõnum – „Everybody to the beach. „ Lapsed ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Võtsime oma rätikud ja kahekaupa reas pärast kümneminutilist jalutuskäiku olime kohal. Minu arvates kõige ilusama järve ääres mida minu silmad on näinud – Balatoni järve ääres. Ja siis läks lahti, „Õpetaja kas me võime juba minna, õpetaja kas teie tulete ka, õpetaja kas me võime teisele poole välja ujuda, õpetaja kas vesi on soe, õpetaja kui kaugele me võime minna“ jne. Piirid said kohe paika. Lapsed ei tohtinud minna kaugemale kui oli kõige kaugemal vees seisev laagri ülevaataja. Õpetajate kohta see reegel ei kehtinud. Meile öeldi, et meie võime omal vastutusel minna ja uppuda. Ja seda me ka tegime. Aga ei läinud õnneks. No ütleme, et ehk kilomeeter ja vesi oli ikka veel enam-vähem vööni. Aga mööda põhja oli ka mõnus sumbata ja seda eriti nii mõnusalt soojas vees. Ideaalne päev supluseks ma ütlen. Ja homme lähme taas.

Kõhud tühjaks ujutud saime vorstikesi ja keedumune. Lisaks üks eriti maitsev magustoit. Mis see oli, jääbki ilmselt saladuseks.

Lapsed panid ennast valmis kasiinoõhtuks ja õpetajad linna peale minekuks. Liikusid jutud, et käimas on kohalik veinifestival ja täna on dzässiõhtu ja et minge kõik. No ja läksimegi, otsisime mis me otsisime, džässi me ei leidnud. Kohalikule „Hauka laada“ moodi asjale jõudsime ja saime ühe limonaadigi joodud, kuid sellega asi ka piirdus. Tagasi jõudes olime muidugi kadedusest rohelised kuuldes, et lapsed olid vahepeal ruletilaua tvisterit mänginud ja nägupidi jahus mürgeldanud. Järgmine kord oleme targemad, topime oma ninad sinna kus on huvitav.

Mis siis toimub meie õpilastega. Jaana-Liis naeratab üha rohkem. Ja mul läks süda suisa hellaks kui ma õhtul nägin teda teiste lastega võrkpalli mängimas ja naerdes mööda patsi ringi jooksmas. Kristin ja Krislin tunduvad kogu aeg kusagil lennus olevat, ikka on neil midagi teha ja kuskil olla. Ma pean vist rohkem neil sabas käima ja vaatama mis nad teevad, et oleks ka millest rääkida. Krislinile muidugi valmistas muret, et kuidas järvevesi küll tema juustele mõjub ja kojuhelistamise soovi tal veel ei ole.  Kristinile on vist päike pähe löönud, klubitunnid võiks tema arvates üldse ära jätta pigem võtaks ta kuskil puu all päikest. Mikk paistab sama muretu nagu esimesel päeval naudib lihtsalt elu. Ja Asser, no Asser on see kes päeva lõpuks endal vastu võrkpalli võrku joostes silma siniseks sai. Selle ajaga kui mina jõudsin minna ja oma toast midagi kriimustusele pealepanemiseks tuua oli poiss uuesti mänguhoos ja ei teinud teist nägugi. Õpetaja sunnil sai muidugi rohtu peale pandud ja ma olen täiesti kindel, et homme ta seda enam i mäletagi. 

Niipalju siis selleks korraks. Loodame, et homme saab ka netiühenduse, siis ei pea õpetaja kella üheni unega võitlema. Aga ega mul selle vastu midagi polegi, mulle on see blogimine täitsa meeldima hakanud. 

Homseni!

Pilte eilsest

Laagriasukad

Meie etteaste

Õhtune ring

Kolmas päev

Selle postituse kirjutasin valmis eile õhtul, kuid kuna puudus internetiühendus, siis pean selle postitama täna.

Noniinoniinoniiii. Käes on esimene august. Päev algas pehme saia, šokolaadikreemi, mee ja kakaoga. Täna kusjuures oli kõigil suhteliselt raske tõusta. Süüdistame ilma – sompus ja tuuline ja mitte eriti soe. Kuid see meid eriti ei seganud. Pärast hommikusööki algas Olümpia. Ja Asser sõnade kohaselt jäi nende rühmal teisest kohast kümme liitrit vett puudu. Olid nad tassinud nuustikuga vedelikku kuhugi pangi, eeldan, et aja peale. Kahjuks seda mina ei näinud, sest samal ajal oli õpetajatel oma igahommikune koosolek. Koosolek lõppes aga karjetega. Nimelt avanes üsna ebaharilik vaatepilt kus rühmad võistlesid oma vahel, et missuguse rühma liige jõuab kõige kaugemale joosta. Mõtlete, et mis see siis ära ei ole? Eksite. Mitte lihtsalt joosta vaid joosta samal ajal karjudes ühte tooni. Tähendab alustad jooksu ja karjud „Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa….“ niikaua kui jaksad - järjest. Kes kõige kaugemale jookseb ongi võitnud. Ja  võitjas osutus (*taramp taramp taraaaaa…) Asser-Enri Soroooo – meie kohalik kisakõri. Ise on ta selle üle ääretult uhke. Ka kõik teised jooksid tublisti, ka Jaana-Liis võttis lõpuks julguse kokku, missast et hommik algas natuke uduselt. Aga me saime sellest üle.

Lõunaks pakuti mingisuguseid riisihakkliha palle keedukartuli ja punase kastmega – oli täiesti söödav roog. Pärast seda algasid erinevatel rühmadel tunnid õpetajatega. Peaks mainima, et meie Emiriga saime päris hästi hakkama, koostöö sujub.

Pärast kahetunnist mässamist õpsidega algas munavise. Missasi? Seda mõtlesin ka mna. Kuid tuli välja, et olümpia käigus olid rühmadel ülesandeks vooderdada üks muna nõnda, et see teise korruse aknast alla visates terveks jääks. Nii ka tehti. Oli nii munaputru kui ka rõõmuhõiskeid.

Sellele järgnes jalutuskäik järve äärde ja suplus vabal tahtel. Meie lapsed otsustasid 80%-lise häälteenamusega mitte minna. Ja õigesti tegid, vesi oli üsna külm olnud. Küll jõuame ka sinna. Samas oli ka see hea aeg oma kodukoha esitlus paika panna. Koos valmis slaidikava, tunnuslaused ja „Kes aias?“ sai ka läbi mängitud. Kuhu jäi Kaerajaan küsite? Koju! Läksime lihtsama vastupanu teed.

Kava paigas, ootasime vesiste suudega õhtusööki – riis, maisimajoneesi kaste ja paneeritud juust. Nämmaa, kuigi räägin vist enda eest, mõnele eriti ei läinud kuid söömata ei jäänud keegi. Ja nii jõudiski kätte hetk kus iga maa pidi ennast tutvustama. Nägime igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Saime šokolaadi ja postkaarte ning kuulsime ja nägime nii huvitavaid ettekandeid kui ma-jään-kohe-magama-ettekandeid. Närv aga kasvas iga korraga kui meie etteaste lähenes. Ja kui see kätte jõudis, arvake ära kes kõige rohkem metsa pani? Ikka õpetaja kes muu. Aga sai seegi üle elatud ja täitsa edukalt. Pärast seda väike multikas, õhturing ja magama.

Ma pean lapsi kõvasti kiitma, nad on nii julged ja tublid ja ei karda. Kõik püüavad kõigest väest anda oma parimat. Mõni lihtsalt vajab rohkem toetust kui teine. Asser on muidugi endale hobi leidnud. Kuna ta näeb, et keegi õpetajaga eriti norida ei taha, siis on ta selle ameti vabatahtlikult enda peale võtnud. Aga ega ma ei kurda, ongi hea võimalus närve katsetada ja mulle see päris meeldib. Mikk on tubli ja püüab täpne olla – kirjavead tuleb ju ikkagi likvideerida. Ja ma ei teaks mida ma teeks kui Kristinit ja Krislinit ei oleks. Kes mulle küll niipalju ideesid jagaksid, mida ja kuidas teha. Karjuda oskavad nad ka väga hästi, kuid Asserile jäid nad siiski natuke alla. Ja küll meie kõige väiksem ka vastu peab. Kõik teavad teda juba nimepidi ja ütlevad talle igasuguseid ilusaid asju ja muudkui küsivad kuidas on. Üks tüdruk ütles, isegi et ta on siis laagris kõige nunnum inimene ja päris mitmele poisile meeldivad tema silmad. Nii et, et toetus on tal igakülgne olemas, tuleb lihtsalt vastu pidada. Täna panime paika tabeli, mitu päeva on veel kojuminekuni jäänud ja leidsime, et ehk hakkame iga päev issile helistama – laps säras terve õhtu takkajärgi pärast telefonikõnet.

Infoks Tiiule. Tutvusin Gergoga ja sain teada, et ega me siin midagi maksma ei pea, nii et ilmselt enamus raha saadan ma tagasi. Aga sellest siis kui õige aeg.

Kõigile õpetajatele aga – võtke veel suvest viimast. Mulle jõudis täna kohale, et me ju peame varsti tööle minema. 

Päikest :)

Pilte eilsest

Krislini rühm

Jaana-Liisi rühm

Asseri rühm

Kristinil ja Mikul vedas, nemad said ühte rühma

Kiigud tunduvad neile meeldivat

Selliseid hetki püüame rohkem luua

Kõik pldid vaadatakse kriitilise pilguga üle

Teine päev

Kõigepealt, kõik emakeeleõpetajad - ärge väga kritiseerige. Ülalpool pilvi saavadki hapukurkidest hakupurgid :)
Igatahes, teine päev hakkab läbi saama ja käes on infotund. Tänane äratus oli pool kaheksa ja nõnda laagri lõpuni välja. Lapsed tõusid mõnuga ja hommikusöögiks olid võisaiad ja soe tee. KÕIK sõid isukalt. Seejärel kuni peaaegu lõunani ajasid õpetajad oma asja (loe: kuulasid tarka juttu) ja lapsed oma asja. Mida lapsed tegid, jääbki mulle mõistatuseks. Aga korraks kui sain mahti vaadata kus nad olid, siis Jaana-Liis imetles puid, Miku leidsin võrkpalliplatsilt, Krislin ja Kristin kui ma õigesti mäletan käisid niisama mööda laagrit ringi ja Asser, no üllatus üllatus, tema leidsin jalgpalli mängimast. Hiljem mängis ta sama asja aga sedapuhku võrguplatsil ja palli asemel oli liiv - ütleme, et vaatepilt oli südantsoojendav, missugune pühendumus.
Mul on suur rõõm näha kuidas lapsed hakkavad sõbrunema ja uusi tutvusi looma.  Enam ei kardeta niiväga midagi inglise keeles öelda ja võõra lapse poolde pöörduda. Usun, et see läheb iga päevaga paremaks.
Jaana-Liisgia läheb küll veel aega kuid me saame sellest koos üle. Jah emme-issi, koduigatsus on käes, pisarad on kerged tulema ja uue grupi liige olla oli päris hirmus. Kuid saime koos hakkama ja ma arvan, et ta leidis endale väga hea sõbra. Samas toas temaga on üks samavana Serbia tüdruk kes sõna otseses mõttes võttis meie pesamuna oma tiiva alla. Isegi õpetajal tulid ükshetk heldimusest pisarada silma. Uskumatu kuidas võib nii juhtuda, et alles kohtund ja see Maricka (oli vist nii) lihtsalt võtab kätte ja hoolitseb ja küsib ja toetab ja suunab ja muretseb täiesti võõra kaaslase eest. Vot see on see tolerants milles selle laagri mõte on. Vaimustav, ma ei oska muud öelda. Ja kui me nüüd meie neiu rääkima ka veel saame, siis hakkab asi aina paremini sujuma. Söömisest niipalju, et Jaana-Liis rääkis õpetajaga ja me saime selgusele, et kui ta teab MIDA ta sööb, siis ta ka sööb. Niiet homsest alagb enne igat einet täpne menüü ülevaade olema. Hoiame pöilat. 
Aga edasi. Pärast lõunat jagati õpetajad paaridesse (teie kohalik õpetaja sai kaaslaseks nägusa noore Serbia keeleteadlase kel nimeks Emir - "Pole paha" nagu telekas üks Reiljan vahel ütleb). Need paarid hakkavad iga päev paari tunni jooksul ka lastele tunde andma ja igal õpetajapaaril on oma grupp (minu omas on ka Krislin). Neid grupiliikmeid me täna intervjueerisime.
Kui see töö tehtud sai siis mindi forintijahile. Väike jalutuskäik ja eurod kadusid. Kõrgsündmus oli poeskäik. Eriti Asserile, sest tema sõnade kohaselt oleks ta kohe ära surnud kui poodi ei saa. Läks õnneks ja on veel elus teine. Poereisilt tagasi oli õpetajatel vaba moment ja lapsed võeti paariks tunniks taaskord kõndima - olevat olnud mingi munajaht kus lõpuks jahiti arbuusi. Väsinud ja näljased nagu nad olid suundusime kohe sööma (söögiks oli mingi imelik vormiroog kus oli hunnikute viisi veidi liiga magedat hapukapsast ja kartulit ning liha pidi mööda rooga kahvliga taga ajama nagu narr). Ahjaa, lõunaks oli ka koogitükk ja õhtul virsik.
Peale seda väike puhkus ja siis gruppidesse jagamine. Need rühmad tegutsevad nüüd koos kuni laagr lõpuni. Kristinil ja Mikul vedas, nemad on ühes rühmas. Teised peavad aga ise hakkama saama. Jaana-Liisil on muidugi oma kummitus kaa (kes aru ei saanud, siis see olen mina). Rühmad valisid endale nime, valmistasid postri ja lipu ning leiutasid laulu. Ja homme pidi algama mingi grazy olümpia nende vahel. Elame näeme.
Nüüd aga on iga seltskond ennast juba esitlenud teistele ja oleks see vaid veel minutikese kauem kestnud, siis oleks ma Jaana-Liisi ja Krislini laua alt voodisse tassinud. Ja Asser, Asseriga peab eesti keelt harjutama. "Mine pane endale dressipluus selga" tähendab tema jaoks "Seisan õues ja plagistan külmast hambaid". Aga muidu on OK. Hetkel veel keegi kolida ei taha.
PS! Tsirkusest ja lõbustuspargist sai täna mööda kõnnitud - minu muretase on endine. McDonalds õnneks jättis meie omad külmaks - jei. :)
Head ööd!

Pilte eilsest

Helsingi lennujaamas

Sellega läksimegi Budapesti

Vist oli veel Eesti kohal

11,5 km kõrgusel, kiirusel 824 km/h ja temperatuur oli vist 54 kraadi

Budapesti Doonau