Kõigepealt, kõik emakeeleõpetajad - ärge väga kritiseerige. Ülalpool pilvi saavadki hapukurkidest hakupurgid :)
Igatahes, teine päev hakkab läbi saama ja käes on infotund. Tänane äratus oli pool kaheksa ja nõnda laagri lõpuni välja. Lapsed tõusid mõnuga ja hommikusöögiks olid võisaiad ja soe tee. KÕIK sõid isukalt. Seejärel kuni peaaegu lõunani ajasid õpetajad oma asja (loe: kuulasid tarka juttu) ja lapsed oma asja. Mida lapsed tegid, jääbki mulle mõistatuseks. Aga korraks kui sain mahti vaadata kus nad olid, siis Jaana-Liis imetles puid, Miku leidsin võrkpalliplatsilt, Krislin ja Kristin kui ma õigesti mäletan käisid niisama mööda laagrit ringi ja Asser, no üllatus üllatus, tema leidsin jalgpalli mängimast. Hiljem mängis ta sama asja aga sedapuhku võrguplatsil ja palli asemel oli liiv - ütleme, et vaatepilt oli südantsoojendav, missugune pühendumus.
Mul on suur rõõm näha kuidas lapsed hakkavad sõbrunema ja uusi tutvusi looma. Enam ei kardeta niiväga midagi inglise keeles öelda ja võõra lapse poolde pöörduda. Usun, et see läheb iga päevaga paremaks.
Jaana-Liisgia läheb küll veel aega kuid me saame sellest koos üle. Jah emme-issi, koduigatsus on käes, pisarad on kerged tulema ja uue grupi liige olla oli päris hirmus. Kuid saime koos hakkama ja ma arvan, et ta leidis endale väga hea sõbra. Samas toas temaga on üks samavana Serbia tüdruk kes sõna otseses mõttes võttis meie pesamuna oma tiiva alla. Isegi õpetajal tulid ükshetk heldimusest pisarada silma. Uskumatu kuidas võib nii juhtuda, et alles kohtund ja see Maricka (oli vist nii) lihtsalt võtab kätte ja hoolitseb ja küsib ja toetab ja suunab ja muretseb täiesti võõra kaaslase eest. Vot see on see tolerants milles selle laagri mõte on. Vaimustav, ma ei oska muud öelda. Ja kui me nüüd meie neiu rääkima ka veel saame, siis hakkab asi aina paremini sujuma. Söömisest niipalju, et Jaana-Liis rääkis õpetajaga ja me saime selgusele, et kui ta teab MIDA ta sööb, siis ta ka sööb. Niiet homsest alagb enne igat einet täpne menüü ülevaade olema. Hoiame pöilat.
Aga edasi. Pärast lõunat jagati õpetajad paaridesse (teie kohalik õpetaja sai kaaslaseks nägusa noore Serbia keeleteadlase kel nimeks Emir - "Pole paha" nagu telekas üks Reiljan vahel ütleb). Need paarid hakkavad iga päev paari tunni jooksul ka lastele tunde andma ja igal õpetajapaaril on oma grupp (minu omas on ka Krislin). Neid grupiliikmeid me täna intervjueerisime.
Kui see töö tehtud sai siis mindi forintijahile. Väike jalutuskäik ja eurod kadusid. Kõrgsündmus oli poeskäik. Eriti Asserile, sest tema sõnade kohaselt oleks ta kohe ära surnud kui poodi ei saa. Läks õnneks ja on veel elus teine. Poereisilt tagasi oli õpetajatel vaba moment ja lapsed võeti paariks tunniks taaskord kõndima - olevat olnud mingi munajaht kus lõpuks jahiti arbuusi. Väsinud ja näljased nagu nad olid suundusime kohe sööma (söögiks oli mingi imelik vormiroog kus oli hunnikute viisi veidi liiga magedat hapukapsast ja kartulit ning liha pidi mööda rooga kahvliga taga ajama nagu narr). Ahjaa, lõunaks oli ka koogitükk ja õhtul virsik.
Peale seda väike puhkus ja siis gruppidesse jagamine. Need rühmad tegutsevad nüüd koos kuni laagr lõpuni. Kristinil ja Mikul vedas, nemad on ühes rühmas. Teised peavad aga ise hakkama saama. Jaana-Liisil on muidugi oma kummitus kaa (kes aru ei saanud, siis see olen mina). Rühmad valisid endale nime, valmistasid postri ja lipu ning leiutasid laulu. Ja homme pidi algama mingi grazy olümpia nende vahel. Elame näeme.
Nüüd aga on iga seltskond ennast juba esitlenud teistele ja oleks see vaid veel minutikese kauem kestnud, siis oleks ma Jaana-Liisi ja Krislini laua alt voodisse tassinud. Ja Asser, Asseriga peab eesti keelt harjutama. "Mine pane endale dressipluus selga" tähendab tema jaoks "Seisan õues ja plagistan külmast hambaid". Aga muidu on OK. Hetkel veel keegi kolida ei taha.
PS! Tsirkusest ja lõbustuspargist sai täna mööda kõnnitud - minu muretase on endine. McDonalds õnneks jättis meie omad külmaks - jei. :)
Head ööd!
pühapäev, 31. juuli 2011
Pilte eilsest
 |
| Helsingi lennujaamas |
 |
| Sellega läksimegi Budapesti |
 |
| Vist oli veel Eesti kohal |
 |
| 11,5 km kõrgusel, kiirusel 824 km/h ja temperatuur oli vist 54 kraadi |
 |
| Budapesti Doonau |
Kohal
Siin me siis oleme. Kesk-Euroopa suurima järve ääres. Kohaliku aja järgi on kell pool üksteist ja ma loodan, et lapsed juba põõnavad (kuigi ma kahtlen selles sügavalt). Alustasime siis sõitu hommikul kell seitse. Bussisõit Kaleviga oli meeldiv ja kiire. Üllatust pakkus vaid linna sisse sõites sõidutee uputus. Kallas oavarrest ja ves oli suisa mootorini välja. Tol hetkel liiklesid seal allveelaevad mitte autod.
Lennujaama saime varakult ja probleemideta läbisime ka turvakontrolli. Sealt saime ka üsna peale lennukile. Suhteliselt pisikesele. Ja siis see algas, elu esimene lennusõit. Helsingis olime kohal vähem kui poole tunnga ja lastele meeldis. Õpetaja oli see, kel pilt veidi taskusse kiskus, kuid eriti midagi hullu ei olnud. Ja imeime, Helsingis paistis päike.
Ning siis läksid lahti meie senise elu kõige pikemad kolm ja pool tundi - Budapesti lennuki ootamine. Nii tüdinud nägusid pole ma kaua näinud (enda oma kaasa arvatud). See lennuk ei tahtnud kuidagi tulla. Kuigi lennujaam oli suur ja palju poode ja oli kus ringi käia - ikkagi sellest ei piisand. Isegi "Musta Notsu" mäng ei pakkunud piisavalt kiiret aja möödasaatmisvõimalust.
Kuid lõpuks tuli ka see airbus mida me niiiii pikisilmi ootasime. Mõnus, suur, kenad stjuuardessid jne. Selline tunne nagu sõidaks raketiga taevasse (või siis liftiga hästi kiiresti viimasele korrusele). Lõbu kui palju, kellel kui palju kõrvad lukus on ja andke kõik mida tasuta saab. Ja tasuta saigi, päris kena lõuna (pirukas, paar minihakupurki, tomat, frikadellid, kitsejuustukuubikud ja mingisugune päris maitsev munaplönn ja jook vastavalt soovile - õpilaste maitse polnud selline nagu õpetajal kuid sõid ka nemad. Kohvi läheb eriti peale - pean siinakohal kõige rohkem poisse silmas. Tüdrukud eelistavad apelsinimahla nagu ma aru sain. Lend kestis kaks tundi ja kui ma nüüd endast räägin siis olid selle kahe tunni viimased 118 minutit minu elu kõige iiveldamaajavamad. Kümme minutit enne maandumist jäi paar sekundit kõige hullemast puudu. Krislinil oli sama teema, kuid temal oli lend ok ja maandumisel lõi halvaks. Kuid kui jalg maas, siis läks ka tal kergemaks. Teised olid tublid. Kuigi Mikul ja Kristinil oli nüüdki veel üks kõrv rohkem lukus kui teine. Ehk homme on parem. Asser tubli poiss muretses ikka õpetaja pärast kaa. Ei mäletagi mitu korda ma kuulsin "Õpetaja kas teil on paha?". Ja kui me siis lõpuks Ungari pinnale astusime oli tunne hea. Pagasi saime kätte nagu naksti ja vastutulijad nägid meid juba enne seda kui meie neid. Väikebuss sõidutas meid 130-kilomeetrise tunnikiirusega laagripaika vähem kui pooleteise tunniga (siinkohal ei saa mainimata jätta juba vana uudist - Eesti maanteed on siinsega võrreldes kõike muud kui teed).
Kohal olles hämmastas meeletult soe ja sõbralik vastuvõtt. Tohutult nauditav. Saime süüa juua ja jäätistki. Roog oli ungaripäraselt vürtsikas, mis sest et külmaks läinud.
NB! Jaana-Liisi söömisega tuleb midagi ette võtta - homme uurin välja mis talle meeldib, pastavormiroog lihaga ja jäätis talle ei sobinud. ***Jaana-Liisi ema, palun ärge muretsege, lennukis ta sõi ja lauas näksis ka kuid luban, et enam seda ei juhtu, leian asja mida ta sööb.
Ja siis oli tubadesse paigutamine. Igas toas ÜKS oma riigi esindaja, võite juba arvata, et ega sellega rahul ei olda, kuid eks homne päev on targem. Õhtu lõpuks tundusid Krislin ja Kristin täitsa rahul olevat ja ka Mikk kadus head ööd ütlemata oma toa poole. Asseril oli lihtsalt mure, et ta ei saa millesti aru (mida ma hästi ei usu). Jaana-Liis sai sama hästi kui ise teki alla pandud ja tema tuba on kohe minu toa all, niiet kui midagi on siis...
Ja muud midagi. Eks näis mis homne toob ja luban siis ka mõned pildid üles panna, hetkel oleme kõik tõesti väga väsinud aga mina lähen siiski naeratusega magama. Siiamaani tundub ok, kõik on nii sõbralikud, kaasa arvatud minu toas olevad Leedu, Rumeenia ja Montenegro õpetajad.
Niiet, kallid emad (isad kaa) - kõik on tervelt kohal ja ühes tükis, jätke muretsemine minu hooleks.
PS! Ei tea kas selle üle peaks ka muretsema, et kohe laagri kõrval on lõbustuspark tsirkusega ja McDonalds? :)
Lennujaama saime varakult ja probleemideta läbisime ka turvakontrolli. Sealt saime ka üsna peale lennukile. Suhteliselt pisikesele. Ja siis see algas, elu esimene lennusõit. Helsingis olime kohal vähem kui poole tunnga ja lastele meeldis. Õpetaja oli see, kel pilt veidi taskusse kiskus, kuid eriti midagi hullu ei olnud. Ja imeime, Helsingis paistis päike.
Ning siis läksid lahti meie senise elu kõige pikemad kolm ja pool tundi - Budapesti lennuki ootamine. Nii tüdinud nägusid pole ma kaua näinud (enda oma kaasa arvatud). See lennuk ei tahtnud kuidagi tulla. Kuigi lennujaam oli suur ja palju poode ja oli kus ringi käia - ikkagi sellest ei piisand. Isegi "Musta Notsu" mäng ei pakkunud piisavalt kiiret aja möödasaatmisvõimalust.
Kuid lõpuks tuli ka see airbus mida me niiiii pikisilmi ootasime. Mõnus, suur, kenad stjuuardessid jne. Selline tunne nagu sõidaks raketiga taevasse (või siis liftiga hästi kiiresti viimasele korrusele). Lõbu kui palju, kellel kui palju kõrvad lukus on ja andke kõik mida tasuta saab. Ja tasuta saigi, päris kena lõuna (pirukas, paar minihakupurki, tomat, frikadellid, kitsejuustukuubikud ja mingisugune päris maitsev munaplönn ja jook vastavalt soovile - õpilaste maitse polnud selline nagu õpetajal kuid sõid ka nemad. Kohvi läheb eriti peale - pean siinakohal kõige rohkem poisse silmas. Tüdrukud eelistavad apelsinimahla nagu ma aru sain. Lend kestis kaks tundi ja kui ma nüüd endast räägin siis olid selle kahe tunni viimased 118 minutit minu elu kõige iiveldamaajavamad. Kümme minutit enne maandumist jäi paar sekundit kõige hullemast puudu. Krislinil oli sama teema, kuid temal oli lend ok ja maandumisel lõi halvaks. Kuid kui jalg maas, siis läks ka tal kergemaks. Teised olid tublid. Kuigi Mikul ja Kristinil oli nüüdki veel üks kõrv rohkem lukus kui teine. Ehk homme on parem. Asser tubli poiss muretses ikka õpetaja pärast kaa. Ei mäletagi mitu korda ma kuulsin "Õpetaja kas teil on paha?". Ja kui me siis lõpuks Ungari pinnale astusime oli tunne hea. Pagasi saime kätte nagu naksti ja vastutulijad nägid meid juba enne seda kui meie neid. Väikebuss sõidutas meid 130-kilomeetrise tunnikiirusega laagripaika vähem kui pooleteise tunniga (siinkohal ei saa mainimata jätta juba vana uudist - Eesti maanteed on siinsega võrreldes kõike muud kui teed).
Kohal olles hämmastas meeletult soe ja sõbralik vastuvõtt. Tohutult nauditav. Saime süüa juua ja jäätistki. Roog oli ungaripäraselt vürtsikas, mis sest et külmaks läinud.
NB! Jaana-Liisi söömisega tuleb midagi ette võtta - homme uurin välja mis talle meeldib, pastavormiroog lihaga ja jäätis talle ei sobinud. ***Jaana-Liisi ema, palun ärge muretsege, lennukis ta sõi ja lauas näksis ka kuid luban, et enam seda ei juhtu, leian asja mida ta sööb.
Ja siis oli tubadesse paigutamine. Igas toas ÜKS oma riigi esindaja, võite juba arvata, et ega sellega rahul ei olda, kuid eks homne päev on targem. Õhtu lõpuks tundusid Krislin ja Kristin täitsa rahul olevat ja ka Mikk kadus head ööd ütlemata oma toa poole. Asseril oli lihtsalt mure, et ta ei saa millesti aru (mida ma hästi ei usu). Jaana-Liis sai sama hästi kui ise teki alla pandud ja tema tuba on kohe minu toa all, niiet kui midagi on siis...
Ja muud midagi. Eks näis mis homne toob ja luban siis ka mõned pildid üles panna, hetkel oleme kõik tõesti väga väsinud aga mina lähen siiski naeratusega magama. Siiamaani tundub ok, kõik on nii sõbralikud, kaasa arvatud minu toas olevad Leedu, Rumeenia ja Montenegro õpetajad.
Niiet, kallid emad (isad kaa) - kõik on tervelt kohal ja ühes tükis, jätke muretsemine minu hooleks.
PS! Ei tea kas selle üle peaks ka muretsema, et kohe laagri kõrval on lõbustuspark tsirkusega ja McDonalds? :)
laupäev, 23. juuli 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)