Teine päev

Kõigepealt, kõik emakeeleõpetajad - ärge väga kritiseerige. Ülalpool pilvi saavadki hapukurkidest hakupurgid :)
Igatahes, teine päev hakkab läbi saama ja käes on infotund. Tänane äratus oli pool kaheksa ja nõnda laagri lõpuni välja. Lapsed tõusid mõnuga ja hommikusöögiks olid võisaiad ja soe tee. KÕIK sõid isukalt. Seejärel kuni peaaegu lõunani ajasid õpetajad oma asja (loe: kuulasid tarka juttu) ja lapsed oma asja. Mida lapsed tegid, jääbki mulle mõistatuseks. Aga korraks kui sain mahti vaadata kus nad olid, siis Jaana-Liis imetles puid, Miku leidsin võrkpalliplatsilt, Krislin ja Kristin kui ma õigesti mäletan käisid niisama mööda laagrit ringi ja Asser, no üllatus üllatus, tema leidsin jalgpalli mängimast. Hiljem mängis ta sama asja aga sedapuhku võrguplatsil ja palli asemel oli liiv - ütleme, et vaatepilt oli südantsoojendav, missugune pühendumus.
Mul on suur rõõm näha kuidas lapsed hakkavad sõbrunema ja uusi tutvusi looma.  Enam ei kardeta niiväga midagi inglise keeles öelda ja võõra lapse poolde pöörduda. Usun, et see läheb iga päevaga paremaks.
Jaana-Liisgia läheb küll veel aega kuid me saame sellest koos üle. Jah emme-issi, koduigatsus on käes, pisarad on kerged tulema ja uue grupi liige olla oli päris hirmus. Kuid saime koos hakkama ja ma arvan, et ta leidis endale väga hea sõbra. Samas toas temaga on üks samavana Serbia tüdruk kes sõna otseses mõttes võttis meie pesamuna oma tiiva alla. Isegi õpetajal tulid ükshetk heldimusest pisarada silma. Uskumatu kuidas võib nii juhtuda, et alles kohtund ja see Maricka (oli vist nii) lihtsalt võtab kätte ja hoolitseb ja küsib ja toetab ja suunab ja muretseb täiesti võõra kaaslase eest. Vot see on see tolerants milles selle laagri mõte on. Vaimustav, ma ei oska muud öelda. Ja kui me nüüd meie neiu rääkima ka veel saame, siis hakkab asi aina paremini sujuma. Söömisest niipalju, et Jaana-Liis rääkis õpetajaga ja me saime selgusele, et kui ta teab MIDA ta sööb, siis ta ka sööb. Niiet homsest alagb enne igat einet täpne menüü ülevaade olema. Hoiame pöilat. 
Aga edasi. Pärast lõunat jagati õpetajad paaridesse (teie kohalik õpetaja sai kaaslaseks nägusa noore Serbia keeleteadlase kel nimeks Emir - "Pole paha" nagu telekas üks Reiljan vahel ütleb). Need paarid hakkavad iga päev paari tunni jooksul ka lastele tunde andma ja igal õpetajapaaril on oma grupp (minu omas on ka Krislin). Neid grupiliikmeid me täna intervjueerisime.
Kui see töö tehtud sai siis mindi forintijahile. Väike jalutuskäik ja eurod kadusid. Kõrgsündmus oli poeskäik. Eriti Asserile, sest tema sõnade kohaselt oleks ta kohe ära surnud kui poodi ei saa. Läks õnneks ja on veel elus teine. Poereisilt tagasi oli õpetajatel vaba moment ja lapsed võeti paariks tunniks taaskord kõndima - olevat olnud mingi munajaht kus lõpuks jahiti arbuusi. Väsinud ja näljased nagu nad olid suundusime kohe sööma (söögiks oli mingi imelik vormiroog kus oli hunnikute viisi veidi liiga magedat hapukapsast ja kartulit ning liha pidi mööda rooga kahvliga taga ajama nagu narr). Ahjaa, lõunaks oli ka koogitükk ja õhtul virsik.
Peale seda väike puhkus ja siis gruppidesse jagamine. Need rühmad tegutsevad nüüd koos kuni laagr lõpuni. Kristinil ja Mikul vedas, nemad on ühes rühmas. Teised peavad aga ise hakkama saama. Jaana-Liisil on muidugi oma kummitus kaa (kes aru ei saanud, siis see olen mina). Rühmad valisid endale nime, valmistasid postri ja lipu ning leiutasid laulu. Ja homme pidi algama mingi grazy olümpia nende vahel. Elame näeme.
Nüüd aga on iga seltskond ennast juba esitlenud teistele ja oleks see vaid veel minutikese kauem kestnud, siis oleks ma Jaana-Liisi ja Krislini laua alt voodisse tassinud. Ja Asser, Asseriga peab eesti keelt harjutama. "Mine pane endale dressipluus selga" tähendab tema jaoks "Seisan õues ja plagistan külmast hambaid". Aga muidu on OK. Hetkel veel keegi kolida ei taha.
PS! Tsirkusest ja lõbustuspargist sai täna mööda kõnnitud - minu muretase on endine. McDonalds õnneks jättis meie omad külmaks - jei. :)
Head ööd!