Kolmas päev

Selle postituse kirjutasin valmis eile õhtul, kuid kuna puudus internetiühendus, siis pean selle postitama täna.

Noniinoniinoniiii. Käes on esimene august. Päev algas pehme saia, šokolaadikreemi, mee ja kakaoga. Täna kusjuures oli kõigil suhteliselt raske tõusta. Süüdistame ilma – sompus ja tuuline ja mitte eriti soe. Kuid see meid eriti ei seganud. Pärast hommikusööki algas Olümpia. Ja Asser sõnade kohaselt jäi nende rühmal teisest kohast kümme liitrit vett puudu. Olid nad tassinud nuustikuga vedelikku kuhugi pangi, eeldan, et aja peale. Kahjuks seda mina ei näinud, sest samal ajal oli õpetajatel oma igahommikune koosolek. Koosolek lõppes aga karjetega. Nimelt avanes üsna ebaharilik vaatepilt kus rühmad võistlesid oma vahel, et missuguse rühma liige jõuab kõige kaugemale joosta. Mõtlete, et mis see siis ära ei ole? Eksite. Mitte lihtsalt joosta vaid joosta samal ajal karjudes ühte tooni. Tähendab alustad jooksu ja karjud „Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa….“ niikaua kui jaksad - järjest. Kes kõige kaugemale jookseb ongi võitnud. Ja  võitjas osutus (*taramp taramp taraaaaa…) Asser-Enri Soroooo – meie kohalik kisakõri. Ise on ta selle üle ääretult uhke. Ka kõik teised jooksid tublisti, ka Jaana-Liis võttis lõpuks julguse kokku, missast et hommik algas natuke uduselt. Aga me saime sellest üle.

Lõunaks pakuti mingisuguseid riisihakkliha palle keedukartuli ja punase kastmega – oli täiesti söödav roog. Pärast seda algasid erinevatel rühmadel tunnid õpetajatega. Peaks mainima, et meie Emiriga saime päris hästi hakkama, koostöö sujub.

Pärast kahetunnist mässamist õpsidega algas munavise. Missasi? Seda mõtlesin ka mna. Kuid tuli välja, et olümpia käigus olid rühmadel ülesandeks vooderdada üks muna nõnda, et see teise korruse aknast alla visates terveks jääks. Nii ka tehti. Oli nii munaputru kui ka rõõmuhõiskeid.

Sellele järgnes jalutuskäik järve äärde ja suplus vabal tahtel. Meie lapsed otsustasid 80%-lise häälteenamusega mitte minna. Ja õigesti tegid, vesi oli üsna külm olnud. Küll jõuame ka sinna. Samas oli ka see hea aeg oma kodukoha esitlus paika panna. Koos valmis slaidikava, tunnuslaused ja „Kes aias?“ sai ka läbi mängitud. Kuhu jäi Kaerajaan küsite? Koju! Läksime lihtsama vastupanu teed.

Kava paigas, ootasime vesiste suudega õhtusööki – riis, maisimajoneesi kaste ja paneeritud juust. Nämmaa, kuigi räägin vist enda eest, mõnele eriti ei läinud kuid söömata ei jäänud keegi. Ja nii jõudiski kätte hetk kus iga maa pidi ennast tutvustama. Nägime igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Saime šokolaadi ja postkaarte ning kuulsime ja nägime nii huvitavaid ettekandeid kui ma-jään-kohe-magama-ettekandeid. Närv aga kasvas iga korraga kui meie etteaste lähenes. Ja kui see kätte jõudis, arvake ära kes kõige rohkem metsa pani? Ikka õpetaja kes muu. Aga sai seegi üle elatud ja täitsa edukalt. Pärast seda väike multikas, õhturing ja magama.

Ma pean lapsi kõvasti kiitma, nad on nii julged ja tublid ja ei karda. Kõik püüavad kõigest väest anda oma parimat. Mõni lihtsalt vajab rohkem toetust kui teine. Asser on muidugi endale hobi leidnud. Kuna ta näeb, et keegi õpetajaga eriti norida ei taha, siis on ta selle ameti vabatahtlikult enda peale võtnud. Aga ega ma ei kurda, ongi hea võimalus närve katsetada ja mulle see päris meeldib. Mikk on tubli ja püüab täpne olla – kirjavead tuleb ju ikkagi likvideerida. Ja ma ei teaks mida ma teeks kui Kristinit ja Krislinit ei oleks. Kes mulle küll niipalju ideesid jagaksid, mida ja kuidas teha. Karjuda oskavad nad ka väga hästi, kuid Asserile jäid nad siiski natuke alla. Ja küll meie kõige väiksem ka vastu peab. Kõik teavad teda juba nimepidi ja ütlevad talle igasuguseid ilusaid asju ja muudkui küsivad kuidas on. Üks tüdruk ütles, isegi et ta on siis laagris kõige nunnum inimene ja päris mitmele poisile meeldivad tema silmad. Nii et, et toetus on tal igakülgne olemas, tuleb lihtsalt vastu pidada. Täna panime paika tabeli, mitu päeva on veel kojuminekuni jäänud ja leidsime, et ehk hakkame iga päev issile helistama – laps säras terve õhtu takkajärgi pärast telefonikõnet.

Infoks Tiiule. Tutvusin Gergoga ja sain teada, et ega me siin midagi maksma ei pea, nii et ilmselt enamus raha saadan ma tagasi. Aga sellest siis kui õige aeg.

Kõigile õpetajatele aga – võtke veel suvest viimast. Mulle jõudis täna kohale, et me ju peame varsti tööle minema. 

Päikest :)