Vabandan, et eile midagi ei kirjutanud ja teen seda täna, kuid mul oli hea vabandus - DISCO. :)
Eilne hommik kuni õhtusöögini välja oli sama mis iga päev. Vahetusid lihtsalt tegevused mida lapsed tegid sel ajal kui õpetajad olid oma tunnis ja menüü oli ka natuke teistsugune kuid üleüldse oli programm sama. Ei saa mainimata jätta, et eilne lõunasöök oli siiani parim mida me saanud olema - Riis, köögiviljad ja ülisuperhea kanasnitsel. Lõunasöögile järgnes õhtusööks (küll natuke hiljem) ja see oli sentsiatsioon - hamburger. Üllataval kombel mitte nii hea kui oodatud - sibulat oli liiga palju. Ja Asser ei saanud mainimata jätta, et see on tal teist korda elus kui ta hamburgerit lõpuni ei söönud. Tänanses lõunalauas oli tema teemaks arbuuside kasvatamine ja muret valmistas see, et ta küll kastab neid iga päev kuid nad ei taha kuidagi kasvama minna (teema oli nimelt selles, et ükspäev oli magustoiduks arbuus).
Aga tagasi eilse õhtu juurde. Disco. Ma poleks uskunud, et see kujuneb selliseks nagu ta kujunes. Seda heas mõttes. Esimene asi mida ma nägin oli Jaana-Liis, tantsimas, koos teiste tüdrukutega. Oh rõõmu. Teine asi mida ma märkasin oli üks poiss kes muudkui tiirutas ümber tantsijate ja tantsis, põhimõtteliselt terve õhtu - selle poisi nimi oli Asser. Tubli poiss. Pidas meie omadest kõige kauem vastu ja ei nurisenud kordagi. Mingi hetk olid ka teised tantsupõrandal. Kui üleüldse võtta siis meie maa oli muidugi kõige passivsem kuid seda ei saa meile pahaks panna - põhjamaa ikkagi. No muidugi kui õpetaja välja arvata. Peale Asseri oli tema ilmselt järgmise vastupidavusega. Ojaa, mõnus õhtu oli, väga mõnus oli koos teiste õpsidega koos hüpelda ja karelda. Ja päris hästi tuli välja. Lõpuks väsisid muidugi kõik ära kuid õnneks see trall lõppes ja kõik võisid magama minna. Ja seda nad ka tegid, minu omad vähemalt - kõik uinusid paugupealt. Tublid lapsed, minu omad on ikka kõige paremad. Ei ole nendega mingeid jamasid ja ei pea neid põõsast taga ajama, et kes kus kellega mida teeb (ptüi ptüi ptüi). Mina olen väga uhke. Lahe õhtu oli ja kõik olid rahul.
Hommikul mindi pärast hommikusööki randa mängima ja õpetajad said taas oma loengu. Homme ja ülehomme tullakse meid filmima, sellest laagrist tehakse mingisugune video ja meie omadest osaleb Mikk. Lõuna söödud, algasid taas klubitunnid. Minu ja Emiri rühm kuulutas, et tänane tund oli siiani kõige parem ja huvitavam. Jei, oleme väga rahul, koostöö sujub.
Pärast seda aga ujuma. Krislin ja Kristin jäid laagrisse. Krislin kaebas pea- ja kõhuvalu ja Kristini silmad kuivavad ja väsimus on peal. Esimesele andsin valuvaigistit, vaatame mis hiljem saab.
Täna on plaanis spagetid polgnese kastmega (õhtusöök) ja lõkkeõhtu (sellest homme täpsemalt).
Homme on pühapäev ja see tähendab, et võib magada üheteistkümneni või võib minna hommikul linna peale šoppama. Meie otsustasime ühehäälselt teki ja padja kasuks. Kuna homne päev pole eriti midagi, siis on kõik päris õnnelikud. Lõuna ajal on filmimine ja õhtul lähme pärast õhtusööki Balatonlelle festivalile. Soetame suveniire ja vaatame ilutulestikku.
Mis veel?! Kristine huulevill on küll valus, kuid paraneb mõnuga. Õpetajal on jalad natuke paistes ja kuskilt on välja ilmunud sääsed kes hammustavad väga valusalt - neid kohti ma sügan vist veel oktoobris ka. Muidu pole viga. Mõned asjad küll lastele ei meelde ja tunduvad igavad aga kõik päevad on tegevusi täis ja lastesse suhtutakse väga hästi. Maitse asi, tuleb leppida. Aga ma usun, et tänaseks on kõik, hiljem tõmban ka pildid arvutisse ja laen üles - luban!
Ahjaa, mis on see mis mulle siin kõige vähem meeldib. Suitsetamiskultuur on hämmastav. Õpetajad ei häbene sugugi õpilaste silma all sigaretti süüdata. Suitsunurgas laua taga istudes (mitte õpilased, vaid õpetajad) ei vaata keegi kuhu ta suitsu puhub ja kuhu tuhk kukub. Sellest, et keegi sigari kaugemale tõstab või suitsetamiseks eemale astub, võib vaid unistada. Kuid kuna kõik õpetajad on enamasti ikka koos, pean ka mina selle passiivse suitsetaja rolli üle võtma ja pealegi on need õpetajad väga mõnusad ja lahedad ja toredad, niiet tuleb välja kannatada. Aga kallid lapsevanemad, ärge muretsega, oma õpilased hoian ma sellest eemale kas või kopsuvähi hinnaga. Eesti on ikka selles suhtes väga mõnus.
Vot nii, nüüd tuleb minna pesu pesema, riided hakkavad otsa saama. Asser küll proovis mulle oma kolm särki kaela määrida kuid ta peab rohkem pinnima, et ma vedu võtaks. :)
Homme siis kirjutan taas ja seniks kõigile värsket õhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar