Üheksas päev

Kauaoodatud pühapäev. Pole õpetajate tunde, pole klubi tunde, mitte midagi erilist pole ja seetõttu on suisa parim päev. Magada võisime kuni kella üheteistkümneni või kui tahtsime kell kaheksa hommikust süüa, siis võisime pärast tagasi voodisse ronida. Meie jätsime üksmeelselt hommikusöögi vahele. Kell üksteist algas see filmimine ja siis saime lõunale. Muidugi tegid ka õpetajad filmimeestele näidistunni, ilma etteteatamata, sassis soengu ja ilma meigita - juhuu. Pärast seda olid rühmadel erinevad tegevused (sealhulgas aaretejaht) ja õpetaja leidis lõpuks aega, et oma tume pesu ära pesta (hele istub siiamaani kausis :P). Ning ka siis kui ujuma mindi, ei jäänud kaamerad kaugele maha. Õhtusöök ja siis oli vaba aeg kuni festivalile minekuni. Läksime Eesti rühmaga koos ja kui kohale jõudsime, siis polnud muud kui ostlema minna. Üks suveniir sealt, teine veel kaugemalt  ja kotti läks ehk kolmaski. Poisid läksid omapead, tüdrukud omapead, kokkulepitud ajal saime taas kokku. Ja siis polnud muud kui ilutulestikku oodata. Ja ma ütleks, et oli mida oodata. Pauk paugu järel ja nõnda üle kümne minuti. Ilus oli, vähemalt minu arvates. Ja siis tagasi "koju". Kõik kukkusid niipea kui voodit nägid. Ka õpetajad ei jõudnud kauem üleval olla ja ühinesid magajatega (rohkem seda vist ei juhtu :). Kuidagi mõnusaks traditsiooniks on saanud, et õpsid istuvad õhtul koos õues ja räägivad ja mängivad kaarte ja lihtsalt on. Täitsa huvitav on kuulata lugusid Kosovost ja Serbiastja sellest, mis olukorrad seal küll on olnud - uskumatu milles kõiges küll Eestil on vedanud. Kõik õpetajad on nii erinevad kuid samas on see parim seltskond mida tahta võiks. Ma naudin seda meeletult.
Asseri "haavad" on paranenud. Mikk peab varsti juuksurisse minema. Jaana-Liis mängib õpetaja katsejänest (loe: ei mängi vaid ongi), Krislin on varsti täitsa neeger ja Kristin leidis turult oma lemmikpüksid (ma kujutan ette et ta vist magab ka nendega). :D Lisaks. Täna ilmnes Kristinil kurguvalu, mis sai peagi leevenduse. Käisime ka arstipunktis (see asub siin kohe ühes laagrimajas) ja sealt öeldi, et ei ole hullu midagi.
Õpetajal on endiselt jalad paistes, mis põhjusel, see vist jääbki teadmata. Kingad igatahes jalga ei lähe ja sääremarjad, neist me ei räägigi. Magada on palav, pärast lõunat näitas termomeeter varjus kolmkümmend neli kraadi ja päike praeb mõnuga.
Nüüd jääb vaid oodata uut nädalat, kojumineku kuupäev muudkui läheneb.
Ja seda me ka teeme, niiet järgmise korrani.