Kümnes päev

Esmaspäev ja sugugi mitte sinine. Kodu-ootus muudkui kasvab, kuid samas kasvab ka mitte-ära-minemise soov. Vähemalt õpetajal. No ja Jaana-Liisilt küsisin ka, et kas ta tahab juba koju minna. See raputas peab. Müstikaa kuidas see neiu muutunud on. Kõik õpetajad muudkui kiidavad ja räägivad, et kui armas ta ikka on. Millegipärast küsiti ka täna minult vist juba viiendat korda, et kas ta on minu tütar. Eeemm, njahh, ju me siis näeme sarnased välja või ma ei tea.
Aga tagasi teemasse. Ka eile filmiti veel põhimõtteliselt terve päev. Kõigest siin toimuvast tehakse lühike filmiklipp, ilmselt reklaami jaoks. Ja meie omadest said "staaritseda" Kristin, Mikk ja Asser. Korralikke kubitunde ei toimunud. Tähendab, toimusid kuid need polnud korralikud. Mina pidin poole pealt üksi jääma, sest Emir oli ka kõva muuvistaar ja nii ma siis ise seal improviseerisin ning mõtlesin, et mul võiks Hummulis ka kaasõpetaja olla, täitsa mõnus on tunde anda kui sel ajal kui endal juhe kokku jookseb, on keegi kohe valmis selle lahti arutama. Aga see selleks. Kujutate ette lastele meeldis, nimelt sellepärast, et suurt midagi ei tehtudki.
Pärast lõunat ja klubitunde ei saanud randa ka minna, sest ilm otsustas külmaks ja tuuliseks sminna. Jäime hoopis laagrisse ja olime niisama (mängiti unot ja pesapalli). Varsti pärast õhtusööki hakkas saabuma minu arvates selle laagri kõige ägedam õhtu. Draamaõhtu. Ehk iga rühm sai endale vihjesõnad ja teatud rekvisiidid ja nii pidigi pooleteise tunniga kõva teatritüki kokku panema. Ou mai gaad kui ägedad need olid. Pisarad silmis ja kõhulihased valusad. Zürii koosnes õpetajatest ja no need õpetajad on küll ühed imeloomad. Kui hästi ikka Kosovo oskab Prantsusmaad mängida ja Sloveeni Venemaad ja Serbia mingit Havailast. Väga meelelahutuslik õhtu oli. Seda ei unusta niipea.
Ja pärast selle lõbu lõppu polnudki muud teha kui magama minna.
Väike mure on muidugi Kristiniga. Kurguvalu süvenes ja ega suurt rääkida ei saa, valutab. Homme käime uuesti arsti juures ja siis vaatab mis edasi saab. Ise ta väga kurb ei olegi, lihtsalt väga valus on.
Teistega on aga kõik korras. Kui see välja arvata, et Janna-Liis on oma varba kuskil lõhki löönud. Ja kui küsite kuidas siis ma ei teagi täpselt. Üks hetk oli kõik korras ja siis kui ma teda uuesti nägin siis kõndis teine mulle naerul näo ja plaastriga vastu. Muretseda ei ole põhjust, juba paraneb.
Mis siis muud kui homseni.