On reede õhtu. Kell saab kohe üks. Lapsed magavad. Õpetajad, noh, nemad ei maga. Käes on viimane öö laagris. Kell pool kaksteist lahkus esimene grupp (Rumeenia), kell pool neli lähevad järgmised (Kosovo) ja siis kell 7.45 on käes meie kord. Ja nii see kõik lõpeb.
Vabandan, et eile ei kirjutanud. Neil viimastel päevadel pole õieti millekski aega olnud. Eilne päev möödus enamus ajast veepargis. Laagrist lahkusime umbes kell 10 ja tagasi tulime kella kuueseks õhtusöögiks. Niiet kõva pool päeva veepargis. Tätsa mõnus oli, vähemalt lapsed olid ok. Õpetaja muidugi liumägedele ei roninud ja pilte ei teinud ja selle asemel käis järves külmetamas ja luges raamatut. Päike paistis, tuult suurt polnud ja temperatuur oli ka päris kõrge. Ainus mis soovida jättis oli vee soojus, paar päeva olid jahedamad ilmad olnud, eks selle pärast. Kui tagasitulles õhtusöök söödud sai, siis toimus kohustuslik filmiõhtu. Filmi pealkirja mina ei mäleta. Mäletan vaid seda, et oli multikas ja seal oli mingi vanataat kes läks oma majaga lendama, sidudes selle külge hunniku õhupalle.
See selleks. Juba eile hakati vaikselt pakkima. Täna aga pakkisid kõik juba kõvasti rohkem. Hommikusöök söödud, oli õpetajatel viimane tunnike koos, lapsed tegid oma tegevusi ja siis pärast lõunasööki võis hakata oma asju koomale panema. Ja nii see päev õhtusse veereski. Pärast õhtusööki algas lõputseremoonia, kus igaüks sai endale tunnistuse laagri läbimise kohta ja seejärel väike slaidisõu ning siis disko. Oumaigaad mis selle slaidisõu ajal juhtus. Niikui tuled põlema pandi oli pool saali pisarates. Sealhulgas ka kamp "kõvasid" kutte. Mitte keegi ei taha koju minna ja kõik hakkavad kõiki igatsema. Meie omadel polnud väga vigagi. Kristin ja Krislin natuke vesistasid ja poisid ei teinud sedagi. Vähemalt mina ei näinud. Kuid Jaana-Liis, tema küll nuttis, ja sellepäraste, et ta ei taha koju minna ja kõike seda maha jätta. Kas kujutate ette, kui palju see neiu on muutunud. Ei ole enam meeles kojugi helistada. Homne hommik saab ilmselt ka vesine olema, kuid küll me sellest üle saame.
Kõige suurem mure on ikka pagasiga. Enne käisin kaalu peal, näitas sunnikas 27 kilo. Niiet võtsin kätte ja hakkasid laste kohvreid ära kasutama. Eks homme hommikul näis kas õnnestus "kaalust alla võtta".
Kuna aga aju sellise kelleaaja juures suurt enam ei tööta, siis ma selleks korraks lõpetakas. Eelviimaseks korraks. Sest homme me jõuame koju ja siis panen kirja viimase postituse.
Vabandan, et rohkem pilte pole, kuid midagi pole teha kui fotokat parasjagu käepärast ei ole.
Homme, homme lõpeb see kõik.
Seniks aga head ööd kõigile!