Tänane päev möödus vannis. Ei ma pole sassi läinud, ma räägin piltlikult. Hommikul oli pilvine ja märg kuid siiski otsustasime, et reisi Tihany poolsaarele ära ei jäta, kindlasti saab äge olema. Nüüd tagasi olles, mõtleme natuke teistmoodi. Nimelt, poolel teel praamini kõndides hakkas kallama. Mitte kõvasti, kuid piisavalt, et kiled peale panna ja muudkui nina otsast tilkasid pühkida. Pool tundi praamini kõndimist ja siis üllatusüllats, oodatud pooletunnise sõidu asemel loksusime kaks tundi. Paha ei hakanud, kuid ruumi oli suhteliselt vähe. Lastel hakkas igav ja olgem ausad, ega minagi eriti vaimustuses ei olnud. Lõpuks kohale jõudes püsis ilm sama. Väiksest sadamast läksime mäe otsas asuvasse keskusesse mingisuguse rong-lokomotiiviga. See oli päris lahe. Kõndides oleksime ilmselt otsad andnud. Ja siis kohustuslik pilt kiriku ees ning seejärel kõiksemees suveniirijahile. Kõikjal oli igasuguseid kujusid ja magneteid ja kilinaid ja kulinaid ja poodide ustel rippusid kuivatatud paprikad (viimasega tervitused Karlile). Saime üht ja saime teist ja saime ka kolmandat. Asser on üliõnnelik oma Thomas Mülleri-nimelise jalgpallisärgi üle ja istub siin minu kõrval ja ketrab muudkui, et ma selle ikka blogisse ka kirja paneks. Krislin tahab teada anda, et Mikk hakkas usklikuks - see tähendab ühte kaelaehet mille ta endale soetas. Aga ega ma eriti sellesse ei süvene, eks nad omavahel klaarivad, kes siis on usklik, kes mitte. Kristin annab edasi järgmise teate:"Tere emme." Ja Jaana-Liis ütles mulle just enne, et need õhtud siin lähevad järjest lahedamaks. Minul on selle üle ainult hea meel. :)
Üleüldse oli päev küll pikk kuid ühetaoline. Siis kui hakkasime Tihanyst tagasi tulema jäi sadu ka natuke väiksemaks - üllatus üllatus eksju. Ja siis veel väike kahetunnine loksumine ja võisime taas laagripaiga poole kõndida. Soojad ja mis tähtis, kuivad riided selga ning õhtusöögile. Nüüd istume siin ja ootame millal saaks hakata filmiõhtut pidama. Kavas on "Kuidas taltsutada lohet" kuid eks näis kas see nii ka läheb. Lapsed ütlevad kokkuvõttes, et oli küll mõtet reisil käia - inglise keele klubitunnid jäid ära. Ega minagi selle üle kurb ole.
Lisaks veel, Asseri "vigastus" juba paraneb (meik-up võib imet teha), Kristini külmavill enam nii valus pole kuid kogub suurust ja Krislini huuled hakkavad ka paranema. Mikk ja Jaana-Liis on ka ühes tükis. Õpetajal on selg kange ja jalad valusad kuid muidu on meil kõigil näod naerul ja nalja saab.
Kõigile lugejatele "Tsau". :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar