Läbi

Ja nüüd ongi kõik see fun lõppenud. Viimane postitus tuleb lihtne ja konkreetne. Eesti esindus Ungaris on saabunud koju ja loodetavasti alaelaine enamus magab juba sügavat ja kosutavat und. Vaid õpetaja on see, kes Une-Matiga duelli peab ja blogi lõpetada proovib.
Nagu ma juba eile õhtul kirjutasin, siis olid meeleolud kõigil mitte just kõige paremad. Olles ise vaid tunnikese suikunud, alustasime teed kell kaheksa. Enne seda lapsed üles ja kõigile saatjatele head-aega kallid ning parimad soovid. Budapest-Helsingi oli isegi täitsa nauditav, seekord polnud Helsingis vaja väga kaua oodata ja nii me siis kell 6 juba Tallinnas olimegi. Küll kõrvad lukus ja mõnel süda paha, kuid õnnelikud selle üle, et koju jõudsime. Valla buss koos Kalevi ja Asseri emaga vastas ja kell veerand kümme Hummuli pind jalge all. Õpetajal läks küll muidugi natuke kauem, et koju jõuda, kuid siiski, mõtted veel Ungaris, kuid siin ma olen.
Raske on lahti lasta neist inimestest kellest oled hoolima hakanud. Ja kaks nädalat on piisav aeg, et sellised inimesed leida. Seda nii õpilaste kui õpetajate kui laagri juhendajate jaoks.
Seda lehvitavate käte merd oli lahkudes päris kurb vaadata. Kuid siinkohal pole midagi teha. Jääb vaid loota, et see pole viimane kord kui me neid inimesi kohtame. Ja ma usun, et mu lapsed on sellega nõus. 
Mul on südamest hea meel, et meie koolile selline võimalus anti, mul on hea meel, et meie rühmale selline võimalus anti ja mul on hea meel, et me seda väga nautisime. Ma tänan südamest USA saatkonda (Tiiut) kes selle võimalikuks tegi, lapsevanemaid kes mind toetasid ja usaldasid ning muidugi mu lapsi, kelleta poleks see laager olnud selline nagu ta oli. Aitähh kõigile kes kaasa aitasid. Pöidlat pihku, et see ei jääks viimaseks korraks.