Neljas päev

Tervist. Taaskord puudub Interneti ühendus ja see postitus on kirjutatud eile õhtul. 

Võikud ja helbed ja päev võis alata. Lõuna lõpuni kestis päev nii nagu ikka. Õpetajad olid oma tunnis ja lapsed tegid oma tegevusi. Kuid päev algas ka nii nagu veel kordagi polnud siin alanud – selge sinise taevaga, mitte ühtegi pilveribalat silmapiiril. Ja see tõotas head, see tõotas ujumist!!!

Lõunaks supp ja mingisugune hirsipuder ning algasid taas inglise keele klubide tunnid. Kaks tundi sai siukest teatrit tehtud, et õudne kohe – ja seda sõna otseses mõttes.  Lapsed näitlesid ja neile see meeldis. Ja nii kui see läbi sai, kõlas rõõmusõnum – „Everybody to the beach. „ Lapsed ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Võtsime oma rätikud ja kahekaupa reas pärast kümneminutilist jalutuskäiku olime kohal. Minu arvates kõige ilusama järve ääres mida minu silmad on näinud – Balatoni järve ääres. Ja siis läks lahti, „Õpetaja kas me võime juba minna, õpetaja kas teie tulete ka, õpetaja kas me võime teisele poole välja ujuda, õpetaja kas vesi on soe, õpetaja kui kaugele me võime minna“ jne. Piirid said kohe paika. Lapsed ei tohtinud minna kaugemale kui oli kõige kaugemal vees seisev laagri ülevaataja. Õpetajate kohta see reegel ei kehtinud. Meile öeldi, et meie võime omal vastutusel minna ja uppuda. Ja seda me ka tegime. Aga ei läinud õnneks. No ütleme, et ehk kilomeeter ja vesi oli ikka veel enam-vähem vööni. Aga mööda põhja oli ka mõnus sumbata ja seda eriti nii mõnusalt soojas vees. Ideaalne päev supluseks ma ütlen. Ja homme lähme taas.

Kõhud tühjaks ujutud saime vorstikesi ja keedumune. Lisaks üks eriti maitsev magustoit. Mis see oli, jääbki ilmselt saladuseks.

Lapsed panid ennast valmis kasiinoõhtuks ja õpetajad linna peale minekuks. Liikusid jutud, et käimas on kohalik veinifestival ja täna on dzässiõhtu ja et minge kõik. No ja läksimegi, otsisime mis me otsisime, džässi me ei leidnud. Kohalikule „Hauka laada“ moodi asjale jõudsime ja saime ühe limonaadigi joodud, kuid sellega asi ka piirdus. Tagasi jõudes olime muidugi kadedusest rohelised kuuldes, et lapsed olid vahepeal ruletilaua tvisterit mänginud ja nägupidi jahus mürgeldanud. Järgmine kord oleme targemad, topime oma ninad sinna kus on huvitav.

Mis siis toimub meie õpilastega. Jaana-Liis naeratab üha rohkem. Ja mul läks süda suisa hellaks kui ma õhtul nägin teda teiste lastega võrkpalli mängimas ja naerdes mööda patsi ringi jooksmas. Kristin ja Krislin tunduvad kogu aeg kusagil lennus olevat, ikka on neil midagi teha ja kuskil olla. Ma pean vist rohkem neil sabas käima ja vaatama mis nad teevad, et oleks ka millest rääkida. Krislinile muidugi valmistas muret, et kuidas järvevesi küll tema juustele mõjub ja kojuhelistamise soovi tal veel ei ole.  Kristinile on vist päike pähe löönud, klubitunnid võiks tema arvates üldse ära jätta pigem võtaks ta kuskil puu all päikest. Mikk paistab sama muretu nagu esimesel päeval naudib lihtsalt elu. Ja Asser, no Asser on see kes päeva lõpuks endal vastu võrkpalli võrku joostes silma siniseks sai. Selle ajaga kui mina jõudsin minna ja oma toast midagi kriimustusele pealepanemiseks tuua oli poiss uuesti mänguhoos ja ei teinud teist nägugi. Õpetaja sunnil sai muidugi rohtu peale pandud ja ma olen täiesti kindel, et homme ta seda enam i mäletagi. 

Niipalju siis selleks korraks. Loodame, et homme saab ka netiühenduse, siis ei pea õpetaja kella üheni unega võitlema. Aga ega mul selle vastu midagi polegi, mulle on see blogimine täitsa meeldima hakanud. 

Homseni!